Esiteks, alustame sellest, et kui sa käisid enne seitset kahe ja poole kilomeetrisel jalutuskäigul koos kaameraga ja viimati tegid pilti fiksiga, siis vahetult enne üheksat välja astudes ei ole valgusolud enam üldse sellised, et sa võiksid pika toruga 1/1250 säriga pilti teha. Üldse mitte.
Sellest tulenevalt, kui sinust kümne meetri kaugusel, teiselt poolt suurt puuhunnikut üks tegelane välja hüppab ja pununa paneb, siis ära vahi suu ammuli.
Esimesed 5 pilti olid sellised.
Kui ma aru sain, et mul on ilmselgelt sätted kõik valed, siis ma suutsin neid natuke "parandada". Ja enne kui ta mulle otsavahtimise ära lõpetas, jõudsin siukse klõpsu teha.
Ja noh "kunsti" ka natuke sellest, kuidas ta ära jooksis.
Kuna heinamaad on ümber üksjagu ja mul oli isegi infot, et siin peaks neid mitu-mitu olema, siis ma otsustasin vaikselt edasi jalutada, nägu kaameras ja suu vaikselt pobisemas, et miks ma küll nii loll olen ja vale säriga pilti tegin.
Jalutasin edasi ja jõudsin kõrgema tee peale ja mõtlesin, et astun selles suunas, et ehk on sealpool miskit huvitavat, mõni nurgake, kustkaudu heinamaale pääseb või miskit. Tundub, et meil oli mõlemal sama idee, sest niipea, kui ma kaks sammu olin astunud, hüppas see sama tegelane võsast välja. Ju tuli suurema ringiga kui mina.
Viskas mulle ühe pilgu, jalutas rahulikult üle tee ja ma jätkasin temapoole minekut lootuses, et ähk saan lähemale ja mõne hea pildi kah.
Kümme meetrit lähemal hakkas ragistamine pihta ja selgus, et ta oli ennast hoopis kuhugi põõsasse parkinud ja mind valvsal pilgul jälginud. Tagasi tee peale ja veel viimase "tänava" pilguga "tüütavale õhturikkujale", kadus ta metsa ja sinna ta jäigi.
Photoshop on omamoodi imeloom ja imes sellest esimesest kaadrist miskit siukest välja.
Esimese korra kohta olen rahul :).
